KERGE LÕPUSTEL - RASKE AHINGUS!

KERGE LÕPUSTEL - RASKE AHINGUS!

neljapäev, 23. aprill 2009

Laululaager Reolas on õnnelikult läbi

Tervitus akadeemikutele!

Laululaager Reolas on õnnelikult läbi.

Tänan kõiki, kes osalesid! Ja osalejaid oli palju, enam kui 30 meest.

Kõige olulisem tulem laagrist oli kontsert, kus me tõepoolest koorina kõlasime. Vaimustav!

Aga nüüd kõigest üksipulgi.

Loomulikult olime me laulureisiks Tartus Reolasse endale tellinud Guidotransi bussi. Kes eelmist laululaagrit Moostes mäletab, see oskab hinnata meie püüdlust stiilipuhtusele (buss oli pehmelt öeldes härmas, vt kokkuvõtet Mooste laagrist).

Aga kui ka sel laupäeval kokkulepitud ajal bussi polnud, siis asusime viljakatesse läbirääkimistesse teiste Vanemuise parklas seisnud bussidega. Me tahtsime küll laulureisile minna, kuid ära tõi meid buss kirjaga LuuleReisid. Eks me ole ju omal moel poeedid ka!

Laager oli laululiselt tõeliselt edukas ja tahan dirigent Karini nimel veelkord kõiki tänada pühendunud osaluse eest. Võime väita, et kuue tunni tõsise töö järel (mis mõistagi toetub eelnevale prooviperioodile) on laulud selged. Kas ka küpsed? Iga järgmine proov toob lisa ja tõe kriteeriumiks on kontsert ja ettelaulmine. Aga kõigest järjekorras.

Teadmised ennekõike

Omandasime peale laulude ka muud muusikalist tarkust. Nii kerkis üles küsimus, mida tähendab itaaliakeelne väljend ossia, mis figureerib koos väikeses noodikirjas nootidega mitme loo lõpus. Variante pakuti erinevaid. Näiteks et tegu on endistele ida-sakslastele mõeldud nootide või partiiga. Ehk on tegu on naapoli laulukese (O sia mio!) või iiripärase perekonnanimega (O’Ssia). Õiged vastused andsid Tarmo Vikipeedia vahendusel ja telefoni teel mälumängus osalenud Anu Tali (kes just saabus Innsbruckist ja lahkus Londonisse – miks ei ole Tartust rahvusvahelisi lende?). Ossia on täiendav variant muusika esitamiseks, tavaliselt pala lõpus ja tavaliselt veidi kergem, kuigi – nagu teadis Tarmo – oli näiteks Ferenc Liszt kirjutanud ka keerulisemaid ossiaid. Sealt saime me julgustust – kui laulu lõpp tuli teistmoodi välja kui noodiraamatus, oligi see meie kirjutatud ossia. Ja Anu lisas, et mõnikord on ossia ka selline variant, mille võib esitamata jätta. Mine sa seda ettelaulmisel Mossile seletama, et poolelijäänud laul oli tegelikult ossia

Vahepeal andis kokk Birjo meile ka vaimustavalt süüa - seenesuppi ja omaküpsetatud leiba, mille eest teenis ta hiljem ära ka isiklikud kiidulaulud (kes tahab Birjot toitlustama kutsuda: Birjo Urbas, 558 1311, birjobx@gmail.com, hind-kvaliteet suhe suurepärane).

Ja suure raginaga mõõdeti peade ümbermõõte, et olla valmis koori mütse tellima. Ragisesid mõistagi pead, mitte mõõdulint.

Muusikalised maiuspalad

Eraldi väärib äramärkimist meie kontsert, mille videolõigud peagi blogi ilmestama saavad.

Repertuaar on kirjas allpool. Meid tervitas saalitäis Reola naisi, sh koorivend Rein Lang ja hulgaliselt ööbikuid ja omi naisi. Oma osa kontserdile üritas anda ka Antsu koer, toetades tenorit meloodilise ulgumisega (aga kuri perenaine viis ta õue ja nii lõppes selle koera lühike, kuid eleegiline muusikukarjäär).

Kenasti kõlas (meeskoor, mitte koer). Seda ütlesid ausalt ja avameelselt nii kuulajad kui kriitikud. Areng on olnud märgatav ja see on Karini tubli töö ning meeste innustunud proovides osaluse vili. Aus soovitus Vilve, naiskoori dirigendi poolt oli see, et vaadata tuleks ikka dirigenti ja mitte ninapidi lauluraamatusse laulda. Selleks kontserdid ju hääd ongi, et õppida, õppida, õppida, nagu rõhutas eilne sünnipäevalaps Voldemar Ilja poeg.

Kontserti kaunistasid ühislaulud ööbikutega. Nii saime ka meie teada, kuidas ühendkooride laulud laulupeol võiks kõlada. Muidu mõtlesime, et ühendkoori laulud ongi ainult pausid ja siis meie järsud sisseasted.

Noh ja pärast läks nagu tavaliselt.

Arutasime ööbikutega tuleviimise asju, lauluringis mõtlesime välja terve laulikutäie laule, mis on seotud tule ja veega. Tantsiti, lauldi ja lõpuks naasti Tartusse. Buss oli Guido poolt vastu saadetud kahe juhiga. Kaks pead ikka kaks pead.

Mitu pead hommikul oli, seda peab igaüks ise otsustama.

Hannes

Kontserdil kõlasid:
Moto
Teretus - Ritsing/Koidula
Koit - Lüdig/Kuhlbars
Kuldrannake - Läte/Reinvald
Kaunimad laulud - Saebelmann/Ruubel
Ta lendab mesipuu poole - Sarapik/Liiv
Preludium oratooriumis Pro Patria - Sisask/Kõo
Ood armastusele - Sisask/Kahro
Hakkame, mehed minema - Ernesaks/Vana kannel

Lisapalad koos naiskooriga

kolmapäev, 15. aprill 2009

Ettelaulmine läheneb: närv sees

Nüüd on siis aeg niikaugel, et ettelaulmine on saamas tõeks.
Tõe hetk saabub teisipäeval, 5. mail kl 18 Veeriku koolis (ei tea kas Tõe-hetke Lilit ka tuleb?).
Mina, kes ma polnud mitu korda järjest proovi sattunud, olin eile väga rõõmsalt üllatunud koori aina paranenud laulutaseme üle. Rõõmustasid ka uued lauljad (jajaa, see oli Jaan-Willem Sibul, kes oma koolitatud häälega baritonile mahlakust lisas).
Ettelaulmiste (eeskätt segakooride) kohta liigub muidugi igasuguseid legende, mis sarnanevad inimlihavabrikute lugudega sõjajärgsest Tartust. Ilmselt on ülekuulajaid olnud erinevaid ja rahvasuu pole ekstratega koonerdanud. Aga näiteks Põlvamaal oli meeskooridesse olnud väga soe ja soosiv suhtumine ning Alo Ritsingu ja Ants Sootsi kiidusõnad innustasid koore endast parimat andma. Küll läheb nii ka Tartus!
Mida saame veel teha?
Osaleda laupäevases laululaagris. See on edu pant. Ja kaks viimast proovi on ka vääääga olulised.
Ma olen kohe täitsa närvis :-) Aga kunstile makstud lõiv peab end ettelaulmisel ära tasuma!
Näeme laagris!
Hannes