Paar sõna laulupeo lõpetuseks

Head lauluvennad ja armsad dirigendid,
lubage kokku võtta laulupeosündmused ning vaadata veidi ka tulevikku.

Tuleb tunnistada, et oli tormiline.

Mitte et seda poleks saanud ette aimata. Kes on enne laulupeol käinud, teavad, et päevad kulgevad laulutules põledes ja ööd pole magamiseks ette nähtud. Aga iga kord sünnib ime uuesti ning mälestused on kui laulupeotule leek Mati koduses gaasiboileris, mis unenägudeski ei kustu.

Aga kõigest järjekorras.

Tuletulemine tegi meie koorist tõelise meeskonna ning paaritas meid selle sõna kõige paremas tähenduses ööbikutega. Meist keegi poleks vist iial teada saanud, kui lahe lauluvend minu kõrval kooris seisab, kui temaga koos poleks ühiselt sõutud viikingilaevas, tassitud haabjaid üle langenud puude ning seejärel ennastunustavalt kuni koidikuni lauldud (ja mitte ainult), et siis taas punaste tulesärkide ja silmadega teekonda jätkata. Ning täiesti tuntav oli nende koorikaaslaste hingeline, mõtteline ning tihti ka logistiline tugi, kes kuival maal meie retkele kaasa elasid, olgu siis kohal olles või internetiavaruste vahendusel.

Tuletulemise ettevõtmine võis esialgu tunduda avantüürina. Aga meie koori üks eripära on ära tunda ja ära kasutada suured võimalused, mille ajalugu meile pakub. 2004. aastal öeldi, et laulupeorongikäik jääb ära. Me ütlesime, et marsime ikka ja kõik tulid meie järel.

Tänavusel tuletulemisel arvati alustuseks, et laulupeotuli tuleb Pärnust kui laulupidude hällist (kogu austuses pärnakate vastu!) Tallinnasse. Aga kuidas tuli Tartust Pärnusse saab? Ehk Cargobussiga? Õnneks oli meil veetee-plaan varrukast võtta ning kaks entusiastlikku koori tegutsemisvalmis. Sõbrad, nii on hea kooris laulda, kui sind ümbritsevad õilsad akadeemikud ja sulnid ööbikud, kellele ükski idee pole teostamiseks liiga suur!

Aga tagasi lauluväljadele.

Raske reedene proovipäev kulges usina harjutamise ja Kellukese tähe all. Ma usun, et me olime reedele lauluväljaku kõige kaunim koor ning alles laupäeval andsime selle tiitli üle ööbikutele. Suur tänu ALeCoqile meid Kellukesega toetamast – Kellukesest sirgub õlu ja ükskord joome me Kellukest niikuinii!

Puhkeõhtu Orlovi lossis ületas kõik meie ootused ööbikute naiskoori osas. Kui seni teadsime me neid kui hõbehäälseid lauluneidiseid, siis ansambel Ööbik Nöögib kuulub jäädvustamisele Valter Ojakääru raamatu Polkast Rockini 17. uustrükis! Kuuldavasti on läbipaistvaks pleekumise tõttu varalahkunud Michael Jacksoni kontserdid Londonis asendatud Ööbik Nöögib showdega ja üksikuid järelejäänud pileteid saab Maarika käest Vanemuise kassast. Sama vapustav oli Raamatusõprade jalgrattakellaansambli Tuulevaiksel ööl – ime sündis!

Suur tänu meie Tallinna koondisele pidu korraldamist: Priit, Rein, Rein, Kossup, Ain, Enn Heiki ja kõik teised – selle mürgli ja jõulise jõhvikamorsi maitse oli mul veel kolm päeva suus! Ning karukallistus Enele korraldamast ning Sirjele meid vastu võtmast. Alar – palun kallista Sirjet ja kõiki teisi museaale!

Rongikäigus tundis meid paadist, mille olid ehitanud Priit, Rein, Kossup, Vallo ja Heiki. Linnutiivuline sõiduriist kandis ka Tallinna raudsetele trammiteedel Emajõe (õlle)voogude värskust, mida oli tema kärusse kandnud Reinu õrnad sünnipäevalapsekäed. Õnn on sündida õigel päeval, olla sama ettevõtlik ja globaalne kui Ameerika – palju õnne veelkord, Rein!

Meie ei olnud süüdi rongikäigu venimises! Me sõudsime nii kiiresti kui paarisaeruline kahepaat võimaldas! Jüri Jaansongi poleks paremat aega välja pigistanud sellistes tingimustes, kus iga aerutõmme maksis kahe rongikäigu pealtvaataja elu – ise nägite, kui vähe neid laupäevase kontserdi lõpuks alles oli jäänud. Janukustutav oli ka värskendav küpsiseabi Kadriorus. Kaks õlut väljamõtlejatele ja kolm tarbijatele! Lauluküpsist teile kurku!

Eraldi väärib esiletõstmist meie marsiauto Reinuga roolis ja marsibänd koosseisus Toomas Lunge, Ants Johanson ja Urmas Kõiv. Teie järel marsiksime kasvõi Läti laulupeole (kui IMF seda korraldada lubab) ja sealt edasi Leedu laulupeole (kui Gediminas, Grybauskaite ja suurrahvuslik Reszpozpolita vaim selle välja kannatavad).

Meie kaunid dirigendid (kirjutasin juba dividendid – unistada ju võib ka masu ajal) Karin ja Anu aitasid meil vapralt marssida ning tore oli meie surematu marsilaulu sõnu ka tagumiste paadilükkajate ridades nende suult lugeda – Aita aga mööda saata öö- tsimairuudiralla! Huvitavaid mõtteid võis tekkida, eriti Matil.

Äitäh, et jaksasite terve teed meid hoogustada – nii ei tundunud aer enam raske kui Ziguli tagasild meeste õlal, vaid oli sulgkerge kui Trabandi papist esitiib laulumeeste mehistes kätes.

Sellel hooajal sündis üks ime. See ei olnud isemajandav Eesti, mis sel hooajal svensson- pankade eestvõttel lõplikult kahjumisse kirjutati. Ime sündis Karini käe all, kes jorisevast meestekambast laulva koori tegi. See on uskumatu saavutus, mille kõrval kõik tule, vee ja paatidega seotud organisatsioonilised kangelasteod on tillukesed.

Äitäh, Karin! Me püüame viisi edasi pidada!

Eriline kiitus kuulub Matile, kelle eestvedamisel koor just nii heaks sai ja kelle väsimatu eestvedamise ja taganttõukamise läbi me laulupeole jõudsime. Hästi paned!

Tulles tagasi laulupeo juurde, ei hakka ma kirjeldama neid tundeid, mis meid valdasid laulupeotule süttimisel, lauluilu kahe päeva jooksul, Eesti lippude merd pühapäeval, voogavaid laineid ja hardaid tundeid. See oli ilus ja meie valged mütsid kaugele nähtavad ja isuäratavad kui beseekaunistused laulupeo tordil. Need kas süüakse esimesena või ajavad nad iiveldama.

Koorivend Heiti imestas laulupeo lõpus, mis rahvas see Eesti rahvas küll onn – kuulavad püsti seistes Normandia laulukest (Kas tunned maad…), mida juhatab juudi dirigent. Rääkisin seda lugu laulupeo järel Eri Klasile. Ta ütles, et imelik rahvas jah, kuulavad lausa käsi südamel J

Mis saab edasi?- küsivad laulumehed.

Kas viis aastat maapagu ja muusikalist tsölibaati kuni uue laulupeoni?

Võib ka nii. Aga ideid on mitmeid. 2010 peaks kava järgi Leedus toimuma Gaudeamuse laulupidu. Meie kui akadeemiline koor peaksime sinna oodatud olema, sest koosneme ju tudengitest ja vilistlastest. Seni pole veel Leedu peo toimumist kinnitanud, aga hoiame silmad lahti. Soovi korral võime vanast rasvast ka tule tuua.

Teine ringelnud mõte on osaleda 2010 meeste tantsupeol. Oleksime ilmselt esimene Eesti meeskoor, kes on osalenud nii tantsu-kui laulupeol. See on muidugi võimas väljakutse, eriti dirigentidele, kes peavad henntiiveliteks ja üloluhtideks ümber kehastuma („Tõsta jalg kõrgemale, üks-kaks-kolm!”), aga asi väärib vähemasti kaalumist ja proovitrenni tegemist.

Eks mõtteid ole veelgi olnud, aga kahjuks ei saanud kõike õllelauas räägitut kirja pandud – kui keegi mäletab, palun kirjutage!

Ja lõpetuseks veel üks emotsionaalne tähelepanek. Prantslane Ernest, Arvi sõber, kes meiega rongikäigus osales ja vapralt ühendkooris Eesti hümni laulis, küsis ühelt koorivennalt pärast rongikäiku järgmist. Kes oli see tüdruk, kes autost koos Kariniga koori terve rongikäigu juhatas? Ta oli hirmus Anu Tali sarnane. Kuuldes vastust, et see oligi Anu, hakkasid tal pisarad voolama. See ei ole võimalik – ma ju kuulan ta plaate kodus!, ütles Ernest.

Sõbrad, sellepärast ongi Eestis tore elada, et siin on kõik võimalik.

Me tõestasime jälle, et kõik on võimalik: me õppisime laulma, me tõime tule ja olime kui üks sõbralik ja veidi eriline meeskoor.

Aitäh kõigile, kes seda rõõmu meil tunda lasid.

Hannes