Emajõe ööbikute 10. sünnipäev - kandled, konnad ja kallistused

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest.

Nimelt sellest, et vaevalt oli meie kuulsusrikka meeskoori sünnist 2002. aastal aprillis möödunud 9 kuud, kui siia ilma sündis naiskoor Emajõe Laulikud.

Algul krimpsus näoga ja viril, aga pikkamööda on temast saanud nägus neidis, kes juba üle plangu naabripoisse kiikab. Ja heade geenidega!

See oli siis pikem sisutu sissejuhatus eile, 7. detsembril toimunud naiskoori 10. sünnipäevale.

Ilma mingi kahtluseta tuleb öelda, et naised olid ikka hullupööra vaeva näinud. Ja mis siin salata, ka meid kõvasti rakkesse pannud. Kes pandi pidulaudu tassima, kes vahuveini valama, kes kontserdil laulusõnu ette ütlema. Ja meie tööle sundimine oli tehtud nii meeldival moel, et teoorjus mõisatallis oli puhas rõõm!

Kontsert ülikooli aulas oli pompöösne, erinevate esinemiskostüümidega kava eri  pooltes, uudisteose maailmaesiettekandega ning publiku tormiliste kiiduavaldustega (mäletate ehk veel 1950.aastate parteikongresside kirjeldusi – pärast peasekretäri sõnavõttu puhkesid saalis kestvad kiiduavaldused, mis läksid üle ovatsioonideks. Keegi alustas spontaanselt Internatsionaali laulmist, millega ühines terve saal ning juhuslikul rõdul olnud Punaarmee puhkpilliorkester).

Naised siristavad nigut õõbikud! Vilve on leidnud toreda tasakaalu õhinapõhisuse, vali korra ja muusika vahel, sest sooritus oli tõesti vaimustav! Ka selgus Eesti naislaulu seltsi õnnitlustest, et tegemist on Eesti suurima naiskooriga (ka naistel näikse käivat võistlus selle üle, kellel on suurem).

Piduõhtul Haridusministeerium saalis suutsid ööbikud meid veel umbes kümme korda üllatada: moedemonstratsioonid, viktoriin (näiteks küsimus, millele vastamise ajal meeskoorid vakka sunniti: mida armastab naiskoor suhu võtta?) jne. Rääkimata kandleansamblist Imelikud, kus 6 naist ja kontrabass imelisi helisid tekitasid. Kujutage ette, nad olid 2 kuud iga neljapäev kandlemängu õppinud ja lisaks sellele veel endale ka kandled ostnud! Imelikel saab olema kõvasti haltuuraotsi, see on päris kindel. Ja ka 2014 Tuletulemisel saavad nad igal õhtul simmanil mängida, sest rahvapilliorkestrid olla Eestis kängumas!
Kinkisime naiskoorile plastmassist aia-toonekure - ikkagi veelähedane lind ja viljakuse sümbol rahvusmütoloogias. Naiskoori üks esialgseid nimevariante oli pealegi Akadeemiline Toomekurg. Lisaks kinkisime ka samast materjalist tehtud kopuleeruva konnapere, ikka sarnastel õilsatel eesmärkidel. Meie soov oleks, et kink antakse edasi presidendilt presidendile, et kaunid aiaskulptuurid ehiksid naiskoori presidendi aeda ja et avanev vaatepilt innustaks teda järgmiseks aastaks kindlasti uut presidenti leidma. Ning kui meeskoori järgi on suur igatsus, võib naiskoor koguneda presidendi aeda ja ühiselt konna suudelda - eks siis näis, mis juhtub.

Tahtmata olla tundeline, tunnistan ausalt, et oli väga tundeküllane õhtu ja isegi koos oma naiskooris mittelaulva abikaasaga peol olles olid palgel tihti rõõmu- ja heldimuspisarad.

Lõpetuseks küsimus, mille õhtujuht ja värske naiskoori auliige Leelo Muru minult kontserdil küsis: Miks nimetatakse vananaistesuve vananaistesuveks?

Aga ...  naised ju on nii soojad!

Äitäh, ööbikud! 

Aga nüüd pole  muud, kui ratastele jälle sadulad peale ja Tuletulemiseks valmistuma! Teiega koos kasvõi laulupeotulega ümber maailma!

Kroonik